ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI

ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI 53 ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI LIIS PÄHLAPUU Kumu kunstimuuseumi programmijuht-kuraator liis.pahlapuu@ekm.ee 20. sajandi alguse Eesti kultuurielu oli plahvatuslik: seades pilgud Euroopa poole, loodi siin alus kohalikele kultuuriväljunditele, järjest ja ka ühel ajal saabusid erinevad modernistlikud kirjandus- ja kunstisuunad. Ants Laikmaa (1866 1948) oli kujutava kunsti kandepinna arendamisel võtmetähtsusega inimene, kes eelkõige oma organiseerimistööga ja väiksemal määral oma kunstiga mõjutas kohalikku kunstielu. Laikmaa sattus mõneski mõttes keset keeruliste valikutega murdepunkti, kus ühest küljest vaatas vastu vajadus minna edasi eesti rahvusliku identiteedi ülesehitamisega kõige traditsioonilise ja autentse pinnalt, teisalt muutus aga ligitõmbavaks avar maailm ja selle moodsate arengusuundade avastamine. Selliseks omamoodi ajastu märgiks on Laikmaa enda isiksus, tema maailmapildi kahetisus. Laikmaale oli iseloomulik konservatiivne ja alalhoidlik, teisalt aga nn uue aja inimese individualistlik ja autonoomne ellusuhtumine. Need kaks poolust olid Laikmaa natuuris, maailmapildis ja temast kultuurimälus loodud kuvandis enamasti sümbioosis, toetades ja täiendades teineteist. Näiteks rahvuslikust ideoloogiast kantud sõnavõttude eeldus oli Laikmaale sõltumatus mõisast vaba mehena ei pidanud ta säilitama alalhoidlikust, tal puudus rendikoht, mille püsivuse pärast muret tunda. Rahvuslane Laikmaa alalhoidlikku, konservatiivset poolt võiks kirjeldada rahvuslusena. Rahvuslus oli 20. sajandi alguses laetud teistsuguse tähendusega kui tänapäeval. Laikmaa kujunes rahvuslaseks ärkamisaja järellainetustes ning tajus endal selget missiooni: ehitada üles kohalik Eesti kunstikultuur ja luua kunsti just rahvusliku ainestiku pinnalt. Nii rajas ta 1903. aastal siinse esimese demokraatliku kunstiõppe võimaluse, ateljeekooli, kus sai aja jooksul hariduse mitusada inimest. Kunstis portreteeris

54 LIIS PÄHLAPUU ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI 55 Laikmaa sageli just rahvuslikke tegelasi, nagu näiteks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, aga ka taluneiusid ja maamehi. Loomulikult on Laikmaa kujunemisel siinse kultuurielu juhtfiguuriks olulist rolli mänginud tema tugev seotus maaga, Läänemaa talueluga ja enda varane identifitseerimine eestlasena. Vigala rahva seas oli populaarne Carl Robert Jakobson 1. Laikmaa kirjutab, et teda on ässitanud koolieas Jakobsoni Sakala ja Kolm isamaa kõnet, ka Jakob Pärna Must kuub 2. Suur eeskuju oli Matthias Johann Eisen, esimene Vigalast pärit mees, kes oli saanud ülikoolihariduse. Juba varases lapsepõlves nägi Laikmaa lähedalt külaühiskonna pingeid ja vastuolulisi suhteid mõisaga. Laikmaa vanemate kindel valik oli laste koolitamine eestikeelse suunitlusega koolides. Juba 1880. aastatel avaldati ajakirjanduses mitmed Laikmaa mõisakriitilised artiklid. Samasse aega jääb Laikmaa tegevus vanavara kogumisaktsioonide eestvedajana. Järgides Eiseni ja Jakob Hurda üleskutseid, saatis Laikmaa Hurdale kogutud rahvaluulematerjale nii Lääne- kui Harjumaalt. Estonia teatrile kinkis Laikmaa 1903. aastal Kreutzwaldi portree Kaugel näen kodu kasvamas. Foto ja August Weizenbergi varasema büsti alusel loodud portree omandas ülima populaarsuse kui täielik rahvuslike meeleolude manifestatsioon. See pilt ei tahtnud olla lihtne portree Kreutzwaldist, vaid ärataja, manitseja usule (mis ärkas sel ajal, eriti Tallinnas K. Pätsu Teatajaga jälle tõusma) ja mul oli vaja pildile vastavat motot, mille leidsin Kalevipoega lehitsedes ja panin pildile alla rõhuks. 3 Laikmaa oli portree tabavalt ajastanud ja levitas sellest hiljem üle Eesti seintele jõudnud trükipilte. Omaette peatükiks Laikmaa tolleaegses aktiivsuses on tema osalemine 1905. aasta revolutsioonis. 1905. aasta rahvarahutusi võib pidada siinses kontekstis oluliseks mitte niivõrd poliitilises, kui omakultuuri püüdluste edasiarendamise mõttes revolutsiooni situatsiooni kasutati 1 Laikmaa 1931. aastal: Enne kui meil oma sõdur oli olen seda varemgi rõhutanud pidid ees käima Faehlmann ja Kreutzwald, Jannsen, Jakobson ja Koidula ja mõningaid teisi noori, ikka ajaga sammu, kuni selle ajani, millest meil kasvas vabadus (Ants Laikmaa, Kas tõesti mina: kirjad läbi elu, koost Vaike Tiik (Tartu: Ilmamaa, 2001), 163). 2 Laikmaa, Kas tõesti mina, 273. C. R. Jakobsoni järgija Jakob Pärn (1843 1916) näitab oma 1883. aastal ilmunud jutustuses Must kuub, kuidas eesti soost taluperemeeste kihist kerkivad esile edasipüüdlikumad, saades mõisnikeks (toim). 3 Eesti Noorus, 3 (1937), 77. JOONIS 1. Ants Laikmaa, Kaugelt näen kodu kasvamas.... Pastell, 1903 (repro ajakirjast Varamu, nr 8 (oktoober 1938), originaal hävis Estonia 1944. aasta pommitamise tagajärjel puhkenud põlengus). rahvuslike huvide väljavalgustamiseks. Laikmaa tegi koostööd revolutsioonilise ajalehe Teataja toimetuse sotsiaaldemokraatidega ja avaldas karikatuure sel ajal populaarsetes pilkelehtedes. Ta kujundas Juhan Lilienbachi välja antud töölisalbumi Edasi esimese numbri kaane ja organiseeris ajakirjas avaldamiseks oma kunstikooli õpilastelt illustratsioone aasta traagilistest sündmustest. Just Laikmaa vahendusel tegi Nikolai Triik Noor-Eesti märgi kavandi, mis ilmus Noor-Eesti esimese albumi kaanel. Lisaks streikidele linnas oli revolutsioon jõudnud ka maale. Ka seal toimuvaga oli Laikmaal tihe isiklik side, sest Vigala mõisnikule esitatud nõudmistega märgukirja üks koostaja oli tema vend Bernhard. Vigala

56 LIIS PÄHLAPUU ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI 57 mehed käisid Tallinnas nõu pidamas just Laikmaa kodus. Meenutuseks neist kontaktidest on 1904. aasta sügisel Laikmaa Niine tänava ateljees valminud portree traagilise saatusega Vigala talumehest Mihkel Aitsamist. 1907. aastal saadeti Laikmaa revolutsioonis osalemise pärast maalt välja ta sõitis Soome. Rahvuslike eesmärkide sõnastamisel on Laikmaa sageli kinnitunud Soome mudeli külge. Soomet seab ta etaloniks nii sealsete kunstnike kui kultuurielu korralduse poolest üldiselt, tõstes esile soomlaste juba avatud rahvuslikku kunstimuuseumi jms. Õpilastele, kellega koos ka mitmel korral Helsingisse sõideti, seab ta eeskujuks soome kunstnike süüvimist rahvakunsti ja kohalikku mütoloogiasse, tõstis esile sealses kunstis avalduvat Soome hinge ja ilu, rahvuslikus võtmes kaasaegset arhitektuuri. Elukunstnik There is only one thing in the world worse than being talked about, and that is not being talked about. 4 Laikmaa tegutsemises võib märgata pidevat liikumist kahe talle võrdselt olulise kohaliku ja avara maailma konteksti vahel. Saabunud 1900. aasta Pariisi maailmanäituselt, tunneb ta rõõmu jõudmisest taas venna pere juurde Vigalasse Paiba tallu. Kuigi talupojajuurtega, oli Laikmaa kahtlemata selles rustikaalses keskkonnas väga eriline nähtus: ringi rändav varata mees, seljas linnaülikond ja näol alati muretu naeratus. Laikmaa teine, dändilik poolus kirjeldab teda eelkõige kui individualismi hindavat, rafineeritud maitsele orienteeritud meest, kes hülgas oma elustiilis kõik traditsiooniliseks peetava ja otsis uut, linlikku ellusuhtumist. Dändi mõiste kerkis esile 18. sajandi lõpus Londonis ja Pariisis, tähistades mehi, kes on eriliselt pühendunud oma välimusele, rafineeritud keelekasutusele, lõbustustele ja hobidele. 19. sajandi alguses imiteerisid dändid kui nn self-made man id aristokraatlikku elustiili, kuigi olid pärit keskklassist. 19. sajandi keskpaiga Pariisi dändismi kvintessentsiks on kahtlemata Charles Baudelaire i kodanlikust keskpärasusest vaevatud kuju 4 Ainult üks asi maailmas on hullem, kui see, et sinust räägitakse, ning nimelt see, kui sinust ei räägita (Oscar Wilde, The Picture of Dorian Gray). JOONIS 2. Ants Laikmaa sissekanne fotoalbumis, 1919 (SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Ants Laikmaa kogu). oma rafineerituses, küünilisuses, vastandumises ühiskondlikele normidele ja individualismi kultuses. Peenutsevad, küünilised ja skeptilised, oli dändide religiooniks esteetilisus. Ka Laikmaa elu jälgivale pilgule oli iseloomulik estetism ja Euroopa elukeskkonna moderniseerumise märkide imetlemine. Oma reisikirjades kirjeldab Laikmaa alati pulbitsevaid suurlinnu, nende kultuurikihtide rikkust, mille avastamiseks ja nautimiseks jääb aega alati liiga väheks. Kuigi päritolult kuulus ta talupoegade hulka, defineerisid tema elustiili klassikalisele dändile omaselt aristokraatlikud

58 LIIS PÄHLAPUU ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI 59 huvid, nagu kunstimuuseumide ja -näituste külastamine, muusika-, teatrija seltskonnaõhtud. Nii olid Laikmaa huvid ja suhtlusring tihti kõrgelennulisemad, kui eeldanuks tema sissetulek ja majanduslik positsioon. Dändile omaselt pani Laikmaa suurt rõhku läbimõeldud riietusele: tema lahutamatuteks kaubamärkideks olid jalutuskepp, nööpauku torgatud lill, enamasti Laikmaa lemmik valge krüsanteem. JOONIS 3. Ants Laikmaa Düsseldorfi akadeemia õpilasena rännakul Reinimaa mägedes, 1893 (SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Ants Laikmaa kogu). Laikmaa elas individualisti ja elunautlejana. Ta oli suhetes paljude naistega, ümbritsetud noorte neidude seltskonnast, alates varasest kiindumisest Marie Underisse ja lõpetades kaunitar Mikuga Taeblas veedetud aastatel. Ta ei loonud endale kunagi püsisuhteid ega perekonda. Laikmaa elas justkui üks päev korraga, tegutsedes sageli hetkeemotsiooni jõul. Laikmaa ellusuhtumises ja karakteris on kindlasti palju ühist nietzscheliku mõttega hetkes elamisest kui õnne valemist: See, kes pole võimeline tunnetama hetke, kõike möödunut unustades, kes ei suuda toetuda ühele punktile nagu võidujumalanna, ilma peapöörituse ja hirmuta, ei saa kunagi teada, mis on õnn ja veelgi hullem: ta ei tee kunagi midagi teiste õnne heaks. 5 Tol ajal kultuurisfääri inimeste hulgas populaarsete Nietzsche tekstide mõjuga on seostatav teinegi dändilik aspekt enda kehtestamine opositsiooni kaudu. Juba tema märgilises lahkumises Düsseldorfi kunstiakadeemiast võib näha Laikmaa vastandumist vanale ja mandunule. Laikmaa toetus kuulus alati noorele põlvkonnale ja nende valikutele. Tema suhtumises on palju ühist ajastu idealismi kandnud Noor-Eesti liikumise usuga positiivsesse rõõmu ja energiasse kui edasiviivasse jõudu, noortesse, kes peavad tooma muutuse. Laikmaa armastas viibida inimeste keskel, seltskond oli tema element. Teda kütkestasid reiside ootamatusi täis õhustik ja uued tutvused. Nii tema kunstis kui reisikirjeldustes kuulub põhiline tähelepanu inimese vahetule edasiandmisele. 1910. aastal, pärast Soome pagulasaastaid läbi Euroopa Itaaliasse alustatud reisilt saadetud kirjutised näitavad Laikmaa erilist kirge kohatud eksootika ja tumedaverelise temperamendi vastu. Nii kirjutab ta Varssavist: Aga iluduste Eldoradoks tahaksin ma teda ristida [ ] Ja seal näed vahel nii jultunud-ilusaid nina-, kulmu- ja lõuajooni, mille sarnaseid ka kõige fantaasiarikkam kunstnik omale ette kujutada ei oska [...] Varssavi iludus on elu iludus, tema graatsia tunnistab lihaste jõudu ja mustaverd kahvatus näos mängib verekuma. 6 Jõudnud Itaaliasse, on Laikmaa vaimustunud Veneetsia musta verd ja end vabalt tundvatest inimestest: Karakteri poolest meeldib see rahvas mulle hoopis enam kui ma ootasin. Nad on mõnusad inimesed, kellega hästi leppida ja läbi saada võib. 5 Epp Annus, Noorte püüded ja rõõmus ajalugu: Gustav Suits ja Friedrich Nietzsche, Keel ja Kirjandus, 7 (2005), 526 534 (siin 527); tsiteeritud: Friedrich Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, Friedrich Nietzsche, Sämtliche Werke. Kritische Studienausgabe I: Die Geburt der Tragödie. Unzeitgemäße Betrachtungen I IV. Nachgelassene Schriften 1870 1873 (München: Deutscher Taschenbuch Verlag, 1999), 250. 6 Ants Laikmaa, Teelt: maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm, koost Vaike Tiik (Tallinn: Kunst, 1996), 40 41.

60 LIIS PÄHLAPUU ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI 61 Ants Laikmaa natuurist kaasaegsete taustal: Kristjan Raud ja Konrad Mägi JOONIS 4. Ants Laikmaa, Santina Sitsiilia neiu. Pastell, 1911. Asukoht teadmata (foto SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Ants Laikmaa kogu). Tähtis karakterijoon on, et nad endid omaette vabalt tunnevad ja seda viisi ka teiste juures sallida mõistavad. 7 Laikmaad on kirjeldatud kui tõelist seltskonna hinge, kes torkas alati silma oma käitumise, teravmeelitsemise ja arvamusavaldustega. Seltskond oli Laikmaale kahtlemata parim keskkond, kus oma isiklikul egol täies hiilguses särada lasta. Dändismi on kirjeldatud kui sotsiaalselt soositud ja ihaldusväärset, õnnelikku stiili (Jan Blomstedt): Dändi laenab oma sädeluse seltskonnalt, millele ta näitleb ja elab. 8 Ants Laikmaa, Kristjan Raud ja Konrad Mägi moodustasid 20. sajandi alguse olulisima kunstnike trio, kuid nad esindasid kolme erinevat maailmapilti. Mägi oli kosmopoliit, kes põlgas avalikult rahvuslikku kuuluvust ning manifesteeris ennast maailmakodanikuna. Talle olid tähtsad dändism ja estetism. Konrad Mägi on kirjeldanud Ferdinand Kull: Riietumise alal olid tal oma kindlad põhimõtted. Kaabu serv pidi eest tingimata vähe allapoole laskuma, kaelasideme ja sokkide värvingu nüansid ei tohtinud üksteisest liiga teravalt erineda. Mis aga kõige tähtsam: kindad ja palitu ei tohtinud kunagi päris uued olla! 9 Mägil oli materiaalseid asju väga vähe, kuid olemasolevat valis ta suure hoolega. Rõhku pani ta vähimalegi endaga seotud detailile. Näiteks võib Mägi mitmetelt Normandia maastikelt leida prantsuspärase signeeringu K. Maeugui, nimekaartidelt Konrad Maegui Artiste-peintre. Lisaks rafineeritud maitsepeenusele oli Mägi isiksuses võrreldes Laikmaaga hoopis enam dändilikku opositsioonilisust. Mägi haigushood ja psüühiline ebastabiilisus tõid temas esile dekadentlikud, tumedad jooned, elutüdimuse, melanhoolsuse ja nihilismi. Ta oli üksinda kulgeja, kes vallandas psüühilise tundlikkuse oma sugestiivsetes maastikunägemustes. Kontrastsena mõjub siin Laikmaa nietzschelik elu enda ülistamine, radikaalne elujaatus, mis vastandub nihilismile. Mägile oli võõras rahvuslikkuse mõiste, ta ei tundnud mingit sidet rahvusliku missiooniga. Laikmaa seevastu tajus end selgelt ühiskondlikult aktiivse subjektina, kes võib esile kutsuda olulisi muutusi Kristjan Raud seevastu oli väga sügavate rahvuslike huvidega, organiseerides kohaliku kultuuri alleshoidmist, vedades ulatuslikke kogumisretkesid ja otsides oma kunstis samuti võimalusi jätkata rahvuslikku suunda. Rahvuslikust materjalist, eelkõige folkloorist sai Raua jaoks keskne kvintessents, millest kujundada oma ideekunsti originaalne visuaalne keel. Laikmaa moodustas aga omalaadse sümbioosi neist kahest kunstnikuhoiakust. Pealtnäha opositsioonilised kvaliteedid rahvuslikkus ja dändism väljenduvad Laikmaa puhul ainulaadse suhtena. Laikmaa, kes oli 7 Laikmaa, Teelt, 120. 8 Erkki Luuk, Suure inglise esteedi portree esseistina, Postimees, 1. aprill 2005. 9 Ferdinand Kull, Mässumehi ja boheemlasi (Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1996), 105.

62 LIIS PÄHLAPUU ANTS LAIKMAA. RAHVUSLANE JA DÄNDI 63 küll tihedalt seotud maal toimuvaga, lõi oma elustiililt aga täielikult lahku näiteks oma venna traditsioonilisest talupere elust. Laikmaa valis kunstnikuks saamise, tegutses iseseisva, praeguses mõttes vabakutselise loomeinimesena, kel puudus kindel sissetulek. Maarahva täieliku paiksuse asemel kuulusid Laikmaa elumustrisse rännuaastad Euroopas ja Põhja-Aafrikas, ka mittekonventsionaalsed ja ebapüsivad suhted naistega. Just sõltumatu elulaad võimaldas aga Laikmaal kiiresti reageerida toimuvale, pühenduda rahvusliku kultuuri väljatöötamise eesmärkidele väljaastumine talupoeglikust kommuunist võimaldas tal ennast maksma panna selle kommuuni huvide eest seismisel. Laikmaa oli kahtlemata üks kirevamaid eesti kultuurielu isiksusi omas ajas ja kontekstis, kelle näitel joonistub selgelt välja üksikisiku suur roll ajaloolise tähtsusega muutustes. Tema vastandlikud omadused olid tihti võtmeks ja võimaluseks just vastuolulisel ja muutusi täis ajastul, kus seisti vana ja uue, konservatiivse ja moderniseeruva maailma vahepeal. ANTS LAIKMAA. A NATIONALIST AND A DANDY LIIS PÄHLAPUU Summary The cultural life of the early 20 th century in Estonia was explosive: ever new approaches to culture and art were taken up. Ants Laikmaa (1866 1942), a painter and a public figure, was a person of key importance in the turmoil of fine arts, who primarily through the organisational work and to a lesser degree with his art exercised a great influence on the local art life. However, his world view was ambiguous. On the one hand, conservative and staid, but, on the other hand, individualistic and autonomous, representative of the man of the new era. These two sides in Laikmaa s character, image and world view were mostly symbiotic, supporting and supplementing each other. The presumption of his public speeches, driven by the nationalist ideology, was Laikmaa s independence from the manor as a free man he did not have to be conservative, he did not have a tenancy of which permanence to worry about. Actually, Laikmaa s conservative side could be characterised as nationalism. The term nationalism had a different connotation in the early 20 th century than it is nowadays. Laikmaa became a nationalist in the wake of the national awakening and he clearly felt touched by a nationalist mission: to build up the nationalist art culture and visit with his art also the nationalist themes. Thus he established a studio school where in the course of time several hundreds of people received their education. In his art, he frequently portrayed nationalist figures or peasants. A nationalist Ants Laikmaa descended from a rural family and he had a strong connection with the land and the peasant life in Läänemaa. Already since early childhood he witnessed the tensions present in a village society. Due to the choice of the parents to educate their children in the Estonian language based schools, Ants Laikmaa already at an early date identified himself as an Estonian: he wrote articles critical to manors, he was an instigator of the collection campaigns of antiquities, and he took part

64 LIIS PÄHLAPUU in the revolution of 1905. Establishing intimate ties with the Finnish art circles and setting the Finnish nationalist art life as an example were important steps. On the other hand, there was much dandy-like in Laikmaa s image, individualistic, oriented to the refined taste, which abandoned the traditional cultural heritage and sought the new urban attitudes towards life. Laikmaa was characterised by aestheticism and admiration of environmental modernisations. Typical to a classic dandy, his life style was associated with the aristocratic interests (art, music, theatre, social evenings), although he belonged to the peasants as far as his origin was concerned. In his travels, Laikmaa was looking for the unexpected, exotics, described and depicted special people he met, and held the dark-skinned temperament in high regard. In his character, he was an individualist and hedonist: he did not establish permanent relations or start a family, however, he had numerous relations with women in his life. Dandyism has been described as something socially favoured and desired, a happy style (Jan Blomstedt). The latter is connected with the opposition dandy establishes himself through opposition. Laikmaa set himself against the old and decadent, and supported on the young generation and its choices. Comparing Ants Laikmaa with the two other most important artists from the early 20 th century Kristjan Raud and Konrad Mägi it is plainly visible how in their image they represented the three different world views. Mägi was a cosmopolitan who publicly despised the national belonging and manifested himself as an international man. Dandyism and aestheticism were important to him. Raud, on the other hand, had very deep national interests, he organised the preservation of the national culture and in his art work sought the opportunities how to continue with the national art. Laikmaa created a peculiar symbiosis of these two stances. A symbiosis of the traditional and modern reflected also in the architecture of his country house. In his house in Taebla in Läänemaa, he pursued to build a house with the exterior reflecting the national farm house architecture, but in the interior to have a modern and comfy urban apartment.